Olin umbes viieteistaastane, kui läksin ühel päeval poodi ja ostsin joonistusploki ning karbi sütt. Kodus võtsin ette isa foto ja hakkasin teda joonistama. Joon joone haaval, valguse ja varjude kaudu ilmus paberile tema nägu. Ma ei osanud siis veel mõista, miks mul oli vaja seda teha. Teadsin vaid, et igatsen oma isa. Mul polnud sõnu kõige selle jaoks, mida tundsin, aga joonistamine andis mulle võimaluse nende tunnetega olla.
Kolmkümmend aastat hiljem istun taas paberi ees, isa foto kõrval, ja joonistan teda uuesti. Nüüd olen valinud foto samast seeriast, kuid pisike mina istub tal kukil. Joonistan teadlikult ja tunnen sellest rõõmu.
Selle esimese joonistuse ja tänase vahele mahub pikk teekond: sügavast igatsusest, pettumusest, kurbusest ja leinast leppimiseni teadmisega, et mul ei olnud isaga sellist suhet, mida ma lapsena ja isegi veel täiskasvanuna nii väga vajasin. Ma ei saa muuta seda, mis oli. Küll aga olen saanud muuta seda, kuidas ma selle looga edasi elan. Võib-olla just seepärast kõnetab mind perekonstellatsioonides isa teema nii sügavalt.
Isa kui värav maailma
Meie suhe isaga ei lõpe lapsepõlvega. See elab edasi mälestustes, tunnetes ja uskumustes, mis meil on kujunenud iseenda ning maailma kohta. Mõnikord mõjutab see suhe meid ka siis, kui me pole sellele aastaid mõelnud.
Perekonstellatsioonides vaadeldakse isa olulise osana meie päritolust ja sisemisest pereloost. Bert Hellingeri koolkonnas seostatakse isa sageli liikumisega välismaailma: iseseisvumise, tegutsemise, nähtavaks saamise ja oma koha leidmisega. Selle kohta kasutatakse ka kujundit „isa kui värav maailma“. Isa võib olla lapse jaoks inimene, kelle toel ta julgeb avastada, katsetada, eksida ja uuesti proovida – ja kelle pilgust võib laps lugeda: ma usun sinusse, sa saad hakkama.
Aga mis juhtub siis, kui seda pilku ei olnud? Kui isa ei osanud julgustada, oli liiga nõudlik või puudus lapse elust sootuks? Süsteemses töös võime uurida, kas meie suhtes isaga peitub midagi, mis mõjutab meie julgust astuda ellu ja võtta seal oma koht. Näiteks seda, kui vabalt lubame endal olla nähtavad, teha valikuid või saavutada rohkem, kui meie vanemad omal ajal suutsid.
See on perekonstellatsioonide sümboolne vaatenurk, mitte teaduslik seaduspärasus. Lapse julgust, enesekindlust ja iseseisvust võivad toetada ka ema, teised lähedased ning kõik turvalised suhted, mida ta oma elus kogeb.
Ka puuduv isa on osa meie loost
Isasuhted on väga erinevad. Mõne jaoks tähendab isa turvatunnet, toetust ja teadmist, et keegi on alati olemas. Teise jaoks on isaga seotud igatsus, pettumus, hirm või küsimused, millele ei pruugi kunagi vastust leida.
Isa võis olla iga päev kodus, kuid emotsionaalselt kauge. Ta võis lahkuda enne lapse sündi, surra liiga vara või olla eemal põhjustel, mida laps ei suutnud mõista. Ka puudumine jätab jälje.
Siin on oluline eristada päris isa sellest sisemisest pildist, mis meil temast on kujunenud. Laps võib igatseda isa järele, keda ta pole kunagi tundnud. Või leinata lähedust, mida ta ei saanud kogeda, kuigi isa oli kogu aeg tema kõrval.
Vahel ei igatse me taga inimest ennast, vaid suhet, mida meil temaga kunagi ei olnud.
Sellise kaotusega leppimine võib võtta kaua aega, sest leinata tuleb midagi, mille olemasolu oleme võib-olla aastaid lootnud. Olen mõistnud, et leppimine ei tähenda tingimata seda, et valu kaob või kõik saab korda. Pigem võib saabuda hetk, mil me ei oota enam minevikult midagi, mida see meile anda ei saa.
„Sa võid oma isa armastada“
See on üks perekonstellatsioonide mõtteid, mida pean eriti oluliseks. Mitte ainult lapsevanemate jaoks, vaid kõigi jaoks, kes on kunagi tundnud end kahe lähedase inimese vahel.
Lapse jaoks on mõlemad vanemad osa tema päritolust. Kui vanemate omavaheline suhe on keeruline, võib laps sattuda lojaalsuskonflikti, millest ta ise ei pruugi arugi saada. Ta võib tunda, et ühe vanema armastamine tähendab teisele haiget tegemist. Et isa järele igatsemine teeb emale haiget või et emaga lähedane olemine tähendab isa reetmist.
Lapsed tajuvad sageli rohkem, kui täiskasvanud arvavad. Nad märkavad vanemate kurbust, pettumust ja viha, isegi kui sellest otsesõnu ei räägita. Soovist säilitada armastus ja lähedus võib laps hakata oma tundeid varjama. Ta jätab küsimused küsimata, surub igatsuse alla või püüab olla tubli, et mitte kellelegi rohkem haiget teha. Mõnikord saab temast isegi oma vanema lohutaja või emotsionaalne toetaja.
Aga laps ei peaks kandma vastutust täiskasvanute tunnete eest. Ta ei peaks olema oma vanemate vahel kohtunik, vahendaja ega valima, kumba neist ta tohib armastada.
Perekonstellatsioonides kasutatakse lihtsat, kuid tähenduslikku lauset, mille ema võib öelda oma lapsele:
„Sa võid oma isa armastada.“
Nendes sõnades on lapse jaoks suur vabadus. Konstellatsioonide käsitluses kannab laps endas mõlema vanema pärandit. Kui ta tunneb, et peab üht vanemat eitama või temast lahti ütlema, võib see mõjutada ka tema suhet iseendaga. Justkui oleks mingi osa tema päritolust midagi sellist, mida ei tohi armastada ega omaks võtta.
Lapsel võiks olla võimalus tunda armastust mõlema vanema vastu, isegi kui vanemad ise omavahel enam läbi ei saa. See ei tähenda, et vanemad peaksid olema leppinud või oma valu unustanud. See tähendab, et nad ei pane last kandma oma suhte raskust.
Loomulikult peab lapse turvalisus alati olema esikohal. Kui vanem on olnud vägivaldne või ohtlik, ei tähenda luba teda armastada kohustust temaga suhelda. Lapsel võib olla õigus ühtaegu nii igatsusele kui ka vihale, armastusele ja pettumusele. Need tunded mahuvad tema sisse korraga.
Üks suurimaid kingitusi, mida vanemad saavad lapsele teha, on lubada tal armastada mõlemat vanemat, ilma et ta peaks kellegi poolt valima.
Kui armastus muutub nähtamatuks piiriks
Täiskasvanuna võime hakata märkama, kui palju oma vanemate maailmast oleme endaga kaasa võtnud: nende suhtumist töösse, rahasse, suhetesse, vastutusse ja iseendasse. Võib-olla oleme püüdnud oma isaga sarnaneda. Võib-olla oleme teinud kõik selleks, et temast erineda.
Ent ka pidev vastandumine võib meid minevikuga siduda. Kui teeme oma valikuid üksnes selleks, et mitte olla nagu isa, mõjutab tema lugu endiselt meie elu.
Põlvkondadevaheline lojaalsus
Perekonstellatsioonides uuritakse põlvkondadevahelist lojaalsust. Selle käsitluse järgi võime kuuluvusvajadusest või armastusest oma vanemate vastu hoida kinni uskumustest ja elumustritest, mis meid enam ei teeni. Näiteks võib inimene märgata endas mõtteid:
- „Ma ei tohi olla edukam kui minu isa.“
- „Ma pean olema tugev, sest isa ei saanud olla.“
- „Kui mina olen õnnelik, aga isa oli õnnetu, olen justkui teda reetnud.“
„Ma võin olla rohkem“
Olen perekonstellatsioonide väljaõppes õppinud, et selline lojaalsus võib süsteemse käsitluse järgi avalduda ka eneseteostuses. Mõnikord on inimesel kõik eeldused edasi liikuda, kuid justkui nähtamatu piir ei lase tal seda teha. Sügavamal tasandil võib suurem edu, õnn või vabadus tunduda oma vanemast eemaldumisena.
Süsteemses töös võime siis uurida, kellele inimene tunneb end lojaalsena ja mida tema jaoks tähendaks lubada endale teistsugust elu. Üks lause, mida sellises töös kasutatakse, on:
„Ma võin olla rohkem.“
See ei tähenda, et oleksime oma vanematest paremad või tähtsamad. See tähendab luba kasutada oma võimalusi, teha oma valikuid ja elada elu, mis ei pea kordama meie vanemate oma. Võime olla tänulikud selle eest, mis meile anti, ja samal ajal lubada endale midagi enamat.
Armastada isa, kuid mitte korrata tema saatust
Perekonstellatsioonide õpetaja Svagito Liebermeister on rääkinud sellest, et vanemate austamine ei tähenda neile kuuletumist ega nende soovide järgi elamist. Me võime oma vanematest kasvada kaugemale, ilma et peaksime neid eitama. Võime tunnustada oma päritolu ja samal ajal valida hoopis teistsuguse tee.
Minu jaoks on siin oluline veel üks eristus. Perekonstellatsioonides räägitakse sageli vanemate vastuvõtmisest või omaksvõtmisest. Kuid see ei tähenda, et peaksime õigustama kõike, mida nad tegid või tegemata jätsid. Isa võis olla emotsionaalselt kättesaamatu, nõudlik, hoolimatu või isegi vägivaldne. Täiskasvanud lapsel on õigus oma kogemusele, valule ja piiridele.
Ma võin tunnistada, et isa on osa minu loost, ilma et peaksin õigustama seda, mis mulle haiget tegi.
Samuti ei pea sisemine leppimine tähendama andestamist või suhte taastamist. Mõnikord ei ole see võimalik ega turvaline. Mõnikord pole isa enam elus.
Võib-olla algab leppimine hoopis sellest, et lubame endal näha oma lugu sellisena, nagu see oli – mitte sellisena, nagu oleksime soovinud, et see oleks olnud. Ja tasapisi eristada, mis kuulub meie vanemate ellu ning mida tahame ise oma eluga edasi teha.
Mida ütleb teadus isa tähenduse kohta?
Arengupsühholoogia uuringud näitavad, et isa osalus ning isa ja lapse suhte kvaliteet on seotud lapse sotsiaalse ja emotsionaalse arenguga. Isa tähelepanu, soojus ja kättesaadavus võivad toetada lapse turvatunnet, eneseregulatsiooni ja enesekindlust.
Samas kujuneb lapse areng paljude tegurite koosmõjus. Isa puudumine ei määra inimese tulevikku ning turvalist kiindumussuhet võivad pakkuda ka teised olulised täiskasvanud.
Perekonstellatsioonide seletused, näiteks isa kui „värav maailma“ või nähtamatud põlvkondadevahelised lojaalsused, kuuluvad meetodi süsteemsesse ja sümboolsesse käsitlusse. Need ei ole teaduslikult tõestatud seaduspärasused ning perekonstellatsioonide tõhususe uurimistulemused on seni piiratud. Ometi võivad sellised kujundid ja küsimused aidata inimesel oma perelugu teise nurga alt vaadata ning märgata seoseid, millele ta varem pole mõelnud.
Väike mõtisklus isadepäevaks
Võib-olla on täna hea hetk mõelda oma isale. Mitte ainult sellele, milline ta oli, vaid ka sellele, mida tema lugu sinu jaoks tähendab.
- Mida oled temalt kaasa saanud?
- Millest oled puudust tundnud?
- Milliseid tema uskumusi või käitumismustreid oled märkamatult omaks võtnud?
- Mida soovid ise järgmisele põlvkonnale edasi anda?
Kui tunned soovi, võid võtta paberi ja pliiatsi ning joonistada midagi, mis sulle isaga seostub. See võib olla portree, mälestus, värv, kujund või hoopis abstraktne pilt. Sa ei pea teadma, mis sellest sünnib. Usalda, et käsi teab, mida teha soovib.
Võid ka lihtsalt võtta välja mõne vana foto ja märgata, milliseid tundeid see sinus äratab. Kui mälestused on valusad, ei pea sa end sundima nendesse süvenema. Ka enda hoidmine on oluline.
Me ei saa muuta oma lapsepõlve ega oma vanemaid. Küll aga saame õppida oma lugu paremini mõistma ja leida viisi, kuidas sellega edasi elada.
Ilusat isadepäeva kõigile isadele. Ja soojust neilegi, kelle jaoks see päev toob rõõmu kõrval esile igatsust, kurbust või keerulisi tundeid.
Kui soovid oma pereloo ja isasuhtega lähemalt tutvuda, loe rohkem süsteemse teraapia ja perekonstellatsioonide kohta või võta minuga ühendust.
Allikad
- Liebermeister, S. What Exactly Is Family Constellation? (intervjuu)
- Zheng, Q. jt (2026). Father’s involvement is critical in social-emotional development in early childhood: A meta-analysis. Early Childhood Research Quarterly, 74, 26–34.
- Konkolÿ Thege, B. jt (2021). The Effectiveness of Family Constellation Therapy in Improving Mental Health: A Systematic Review. Family Process, 60(2), 409–423.

